Jüri oli kord talusaadustega Tartu turul käinud ja väga ülekohtuselt trahvi saanud. Linnaproua oli katsunud pika võõbatud küünega Jüri taluvõid ja krimpsutanud maitsmisel nägu. Jüri süda sai täis, käratas mutile: „Mis sa sorgid sõrmega, kui sust ostjat pole!“ või midagi sellesarnast. Linnaprouat omakorda pahandas, et teda sinatati. Nähvas väärikalt ja üleolevalt: „Millal mina sinu seaküna ääres olen käinud, et sa mulle sina ütled?“ Aga nüüd oli Jüri mõõt ka täis. Torkas oma nimetissõrme ninaka linnatante nina alla ja teatas: „Sina oled hullem kui siga, sina sööd sea ära!“ Tädi kaalus tükk aega, kas minestada või kordnik kutsuda. Lõpuks otsustas viimase kasuks ja targasti tegi, sest Jüri pidi linnaproua solvamise eest trahvi maksma. Minestuse eest poleks midagi saanud.
Asukoht teoses
lk 21
