1988. aasta sügisel kõndisin üle Tartu Raekoja platsi, miilitsavorm seljas. Minu juurde tuli pikemat kasvu keskealine soliidne mees ja tahtis teada, kus asub Poe tänav. Tõstsin käe tervituseks vormimütsi juurde ja selgitasin eesti keeles, kuidas otsitav tänav leida. Mees tänas ja ütles tunnustavaid sõnu selle kohta, et Tartu miilitsas teenivad eestlased. Lisas, et Eestis peakski miilitsad olema eestlased, mitte nii, nagu Tallinnas. Vastasin, et Tartu miilitsas teenivadki peamiselt eestlased, on küll ka mõned venelased, kuid nemadki oskavad eesti keelt. Kuuldu meeldis võõrale. „Nii peabki olema, et miilits on eestikeelne ja eestimeelne,“ ütles ta.
Asukoht teoses
lk 147
