Aastakümneid hiljem, Vene aja lõpul ja Eesti aja algul, olin taas vaene. Enamik oli. Kollased, justkui lihvitud lehmakondid olid lihalettidele püramiidiks seatud. Läikisid. Müüjatel oli huumorimeelt, ka nemad olid vaesed. Lausa lahingutegevus poesabades leivapätsi või piimapaki kättesaamiseks karastas. Unistused kohvist ja hambapastast. Kas mäletate? Seepi ei olnud, suhkrut ei olnud. Talongid olid. See oli vaesus ja ma ei tea tänini, mis oli selle põhjuseks, kes oli süüdi.
Asukoht teoses
lk 7
