Teadsin, et Juhan Peegli matusepäeval püüavad ülikooli ajakirjandusõppe kõik lennud Tartusse koguneda meie õpetajat viimsele teele saatma. Aga mina ei pääsenud, olin Tallinnas tõvevoodis. Peegel ei sallinud suuri sõnu ega tarvitanud neid, kuid meile oli ta tõepoolest paleus läbi aastakümnete.
/---/
Ta oli üks neid õppejõude, kellel säilis side oma endiste õpilastega läbi aastakümnete. Me võisime alati tema juurde minna, nõu küsida, muresidki kurta. Ta oli mõistev ja toetav. Kui olime juba kooli lõpetanud, hakkas ta meid sinatama ja nõudis meilt samasugust pöördumist, tema puhul tundus see loomulik. Kuigi suhtlemisel säilis õpetaja-õpilase tasand, kohtles ta meid nagu kolleege. Oli sõber, julgen niiviisi öelda. Tema kodu uks oli meile alati lahti.
Asukoht teoses
lk 51–52
