Nüüdsama. Tartul on tõmmet...

Tartul on tõmmet.

On jah. Need, kes siin õppinud ja siit läinud – aga neid on enamik kõrgharitud eestlastest –, nad tahavad aeg-ajalt jälle tulla. Korrakski. Et kokku saada ja meenutada. Tartu ulatab alati terekäe. 60-aastane nooruslik vanaema, kelle viimaste aastate tööelu on kulgenud läbi mitme riigi, oli kusagilt kuulnud, et Kaarsild tahetakse lammutada.

„Puhkus oli algamas ja ma kihutasin kohe Tartusse. Kõndisin korda kümme üle Kaarsilla, üksinda. Mitte üle sillakaare, sinna pole ma kunagi ronida üritanud, vaid üle silla. Ühele poole ja teisele poole tagasi ja jälle uuesti. Alguses kiiresti, siis aina aeglasemalt. Vähemalt kümnes kohas seisatasin, püüdsin meelde tuletada, kus täpselt sai omal ajal meeletult musitatud. No iga meetri peal vist ja keset jõge kõige rohkem.“

Tartu on ikka olnud armunute linn, sest on nooruse linn. Südamelinn? Eks paljudele vist, mulle kindlasti. Viiskümmend aastat koduks olnud paik peaks seda ju olema. Kõik tähtis on olnud Tartus. Noorus ja algused. Õppimine. Töö. Õnnestumised ja äpardumised. Vaesus ja rikkus. Vaesus, mis oli tõeline, aga millest sai üle olla. Rikkus, mis oli samuti tõeline ja mille nimeks on TERVIS, aga mille olemasolemist ei pannud tähele. Nii on elu. /---/

Tartusse tulid need, kellel olid aated. Nõnda ütles poetess Aira Kaal oma 75. sünnipäeva eel vastuseks küsimusele, miks tema, Saaremaa piiga, omal ajal Tartusse tuli. Kuigi isa oli tuliselt vastu ja kogu suguselts jäi muretsema, mismoodi laps kaugel sisemaal üksinda toime tuleb. Aga ta tuli ja jäi, tal olid aated. Ja Tartus oli vaimuvalguse poole püüdleva eestlase unistuste sümbol – ülikool. /---/

Teine vägev elamus oli botaanikaaed. Küll oili see ilus mu meelest. Kuigi maakodust pärit, ei olnud ma nii suurel hulgal lilli üheskoos näinud. Ja kõik nii ilusad. Neid imetlemas käimine sai mulle igapäevaseks kombeks, isegi kooliraamatud võtsin kaasa ja õppisin seal saarekese peal ainsal pingil.

Tartu tähendus Eesti elus on mitmeti aja- ja kultuurilooline. Siia ehitati esimene tähetorn, siin peeti esimene laulupidu, asutati ajalehti, trükiti raamatuid, oma loomingu tippu jõudis just siin Emajõe ööbik Lydia Koidula, Tartu ülikoolis töötasid rahvusvaheliselt tuntud teadlased. Kahe suure sõja vahel sündis Tartus Kirjanike Liit, ajakiri Looming, Eesti Kirjanduse Selts, õilmitses Vanemuise teater, kees seltsielu. Ja aasitagu seda va Tartu Vaimu kuidas tahes, ta on olemas. Oli, on ja jääb. /---/

Kõik jõed voolavad ju orus ja kõik jõelinnad kerkivad kallastelt kõrgemale. Küll mitte kausi-, rohkem siiski paadikujuliselt. Saab Tartuski minna Narvamäele, Riiamäele, Tähtveremäele ja muidugi Toomemäele. Mäed lisavad linnale avarust, vaade on vaba. Tartus on avaruse tunne alati olnud, siin puuduvad kitsad vanalinna tänavad, sest linn on korduvalt maani maha põlenud ja asemele on ehitatud laiemad teed. Vaatad Annelinnast üle jõe ja Jaani kiriku vaskne tornikiiver paari kilomeetri kaugusel hellitab silma. Vaatad Vanemuise nõlvalt ja... Nojah, ega sealt nüüd paista enam suurt midagi, uus kaubamaja-kolakas on ees. Teravkeeled on ta Tallinna ülikooliks ristinud. Varem võis näha kaugele üle jõe Peetri kirikuni välja, nüüd löödi see vaade kinni. Leplikud tartlased näivad olevat asja omaks võtnud, igatahes liigub rahvas vägagi vilkalt uue kaubamaja ustest sisse ja välja.

Ei tea küll, miks uued kaubakeskused tahavad Tartus juba olemasolevate külje alla asetuda. Uus kaubamaja, vana kaubamaja, kaubahall, vana turuhoone, kalahall, uus turuhoone, sadamaturg – kõik küljetsi koos. Samas pole raudteejaama ümbruses ja Tiigi tänava elamurajoonis ühtki söögipoodi, kaubakeskusest rääkimata.
Raudteejaama ka Tartus ei ole ja see on juba aastaid siinse linna häbiplekk. /---/

Kas kogu ärinduse ühte nurka kokkuajamine on ikka mõttekas? Konkurent konkurendi kukil. Sinnasamasse, jõeäärse ehitustandri servale on surutud „Pinal“ ehk maaliinide bussijaam, piklik ja kitsas nagu pinal. Siin kuulduks justkui hüüatus: „Vaesed, võtke koomale!“ Tänapäeva arusaama kohaselt sõidavad ju bussiga ainult need, kellel autot ei ole, järelikult vaesed. Jääb vaid imetleda bussijuhtide kannatlikku meelt ja virtuoosioskusi suurte masinatega pisikesel maaribakesel „Pinali“ ees ja taga manööverdada. Otsekui „Pinali“ väiksust ja tähtsusetust rõhutades kõrgub sealsamas „Plasku“. Olgu siia vahepalaks ära selgitatud, et tartlased on olnud varmad veidigi veidratele uusrajatistele omapoolseid nimesid panema. Nii on varasemast ajast tuntud „Preimanni purdele“ lisandunud „Jänese jälg“, see on juba olemas olnud silla kõrvale ehitatud sild, mida mööda väga vähe liigeldakse ja tartlaste meelest vajanuks linn uut silda hoopis Ihaste kanti. Paraku, targemad pead otsustasid põhimõttel sild silla kõrvale. Linnapeaks oli tol korral Laine Jänes.

„Plasku“, tõepoolest plaskukujuline kõrghoone, paistab peaaegu igale poole, rikub vaadet, ei sobi Tartule. Ei harju temaga, ei tahagi harjuda. Ei meeldi, ei ole tartulik. /---/

Samasse piirkonda otse jõe äärde on kerkinud veel „Punnivinn“, mida millegipärast Tigutorniks püütakse nimetada. No vaadake ikka, mida see kummaline ehitis meenutab. Tigu, muuseas, ei ronigi torni, tema kõrgeim punkt on seen või maasikaleht. Ega „Punnivinn“ vist kole ei olegi, vähemalt ta ei läigi. Kummaline on ehk küll. Omamoodi huvitav. Paistab kaugele, midagi sobimatult kõrget tema lähedal esialgu ei ole. Eks näe, mis edaspidi saab, on ju kuulda olnud arvamusi, et Tartus on liiga palju vaba ruumi, eriti kesklinnas ja seal ei olevat isegi kuskil jalutada. No see on küll väga imelik. Kas jalutada kõlbab ainult suurte majade vahel? Noorte pärnadega ja pinkidega väljak ei sobinud või? Nüüd tõesti enam mitte, väljaku ühes servas too uus kaubamaja-koletis laiutabki ja selle äramahutamiseks võeti palju pärnasid maha. /---/

Muide, Tartus on väga viisakad autojuhid. Tallinnast tulnul annab harjuda. Näiteks üsna vilka liiklusega Kalda teel jääb kogu kolonn vöötraja ees seisma isegi üheainsa jalakäija pärast. Inimene lastakse üle tee.

Tartus on jalakäijate tänav, Rüütli, seal on kõrge seljatoega mugavad pingid. Ükspäev õpetas tudengineiu pinkide vahel tudengipoisile sambasamme, nende kaaslased ümisesid viisi ja plaksutasid rütmi. Tartus saab Toomkiriku varemetes suveteatri etendusi näha. Kaunisse taasavatud Jaani kirikusse võib keset päeva sisse astuda, pingiridades koha valida, istet võtta, vaikida ja mõtelda. /---/

Tartu, sa oled armas. Kõigele vaatamata.

Teosest
lk 52–56