Tartus oli mu esimene toidupood Mõisavahe tänavas, päris linna ääres. Tema nimi oli „Toidukaubad”, ja ta asus minu maja kõrval, endises lasteaia majas. Sellest poest käisin ma alati läbi, kui linnast bussi pealt tulin. Otseses mõttes läbi, sest maja ise oli keset mu koduteed, ja seal sai ühelt poolt sisse ja teiselt poolt välja, nii et ei pidanud ümber maja tiiru tegema. Pikapeale läks see pood ka moodsaks ära, sinna ilmusid nood kassakonkud, mis lindi peal kauba kassapidaja ette veavad, ja kodupoeks sai samasse majja tekkinud teine poeke, ööpäev läbi avatud putka moodi kauplus, kust sai viina, suitsu, magusat ja pisut ka leiba ja leivapealset. Selline valvepood, kus istusid noored vene neiud, kellel oli sageli peika turvaks kaasas, too vaatas enamasti kuskil riiuli taga telekat. See oli selline kindel koht, kust alati sai midagi.
Asukoht teoses
lk 73
