See ongi raamatukogu – mitte üüratul hulgal raamatuid kahel maapealsel ja kolmel maa-alusel korrusel, vaid labürindikujuline kirik, mille palvepoosiks on tooli peal kumaras lehekülgede kohal koogutamine, seda nimetatakse lugemiseks. Lugejad muudkui loevad, silmad voorivad mööda täheridu ja sõrmed näpitsevad lehti, inimesed köhatavad, nuuskavad nina, väristavad lugemispinges jalgu, unustavad mõnikord ennast aastateks lugema, väljuvad vahel astraalkehadena oma lugejakehadest, et käia kodus magamas, pintsakukraed võiduvad, juuksed kukuvad raamatute vahele, kingad lagunevad kõndimatusest jalga ära, näonahk lõtvub, sest tema vastas pole teist nägu, mis paneks näolihased igasuguseid asju tegema – raamaturead ei vaata lugeja nägu, raamat ei loe lugejat, rääkigu hermeneutikud ja retseptsiooniteoreetikud mida tahes, raamat ei osutu Ivo asemel Eerikuks, ta osutub alati endaks, sügavaks ja põhjatuks pealispinnaks, mille läbimine ongi nende lugejate usutunnistuseks. See on raamatukogu olemus.
Asukoht teoses
