Tartu oli teistmoodi. Tartus olid samal ajal taevalikud kevadpäevad. Raekoja platsil paistis päike, kerge tuulehoog peletas minema talvise masenduse ning kergitas purskkaevust jalgrattaga mööda sõitvate naiste juukseid ja seelikuid. Tartus elades arvasin ma esiti, et kevadrahutused mind isiklikult ei puuduta. Pärast esimest rahutuste ööd leidsin aga ometi, et keegi oli mu autol kojamehed küljest murdnud, võib-olla selleks, et demonstreerida oma meelepaha Ansipi valitsuse otsuse kohta monument teisaldada. /---/
Autoremonditöökoda oli raske leida, see asus kusagil majade vahel ning ainuke märk selle asutuse olemasolust oli vana rehv, mis oli hiivatud ühe maja teisele korrusele.
Asukoht teoses
lk 125
