Minu Eesti. 3. Mis juhtus? See tuuline maa...

See tuuline maa ei puhunud meid veel Eestist minema, see oli kindel. Kuid see puhus meid Tartust ära sama kiiresti, kui ta oli meid kord sinna viinud. Sel on mitu erinevat põhjust. Võib-olla oli asi neis metsikutes ja inetutes Tähtvere kõutsides, kes kogu meie hoovi ja kuurid täis kusid, nii et ahjupuud ja lapsevanker haisesid uriini järele, või siis selles, et meie vananev üürimaja lagunes tasapisi koost ja me pidime niikuinii kolima, sest meie kolme aasta peale tehtud leping hakkas lõppema, aga maja, mida me pidasime oma potentsiaalseks uueks koduks läheduses, poleks õigeks ajaks valmis saanud, ja Tartu Waldorf-kool, mis meile meeldis, oli teises linna otsas, mis oleks tähendanud palju autoga sõitmist ja sõidutamist, kui me tahtsime eurooplaste moodi elada ja jalutada. Tartus aina kogunes probleemseid teemasid, elu matemaatika ei klappinud enam üldse.