Kuperjanovile oli lehe- ja samblarikkale Raadi kalmistule püstitatud hauamonument, vägev sammastele tõstetud sarkofaag, mille jalusele on jäädvustatud tema sünni- ja surma-aasta ning kinnitatud tema karmi ja kangelaslikku nägu kujutav pronksist bareljeef. See oli üks väheseid monumente, mida sovetid pärast Eesti tagasivallutamist 1944. aastal ei hävitanud, seda ilmselgelt sel põhjusel, et isegi nemad kartsid leitnant Julius Kuperjanovi üleloomulikku raevu. Tema lesk neid nii väga ei heidutanud. Alice Kuperjanov küüditati 1941. aastal. Järgmisel aastal ta tapeti, seda tegi tõenäoliselt mõni idioodist vene teismeline, kel polnud õrna aimugi, kes too naine oli. /---/
1980. aastatel, eriti jõulude ajal, olevat söakamad Tartu tudengid vedanud üksteisega kihla selle peale, kes julgeb viia küünla tema hauale, mida KGB valvas tol aastaajal ööpäev läbi. Üks neist, ettevõtlik ja ennast upitav noormees Indrek Tarand visati Kuperjanovi haua hilisõhtuse külastamise pärast isegi ülikoolist välja. /---/
Enamik Tartu parke rajati sõjaajast jäänud varemete kohale. /---/
Kalmistu oli pime iga ilmaga, igal aastaajal ja ükskõik mis kell, sest see oli sisuliselt mets. Mida muud sa ütleksid puudega kaetud maalapi kohta? Puude all olid hauakivid ja raudaiad. Väiksed nooltega sildid juhatasid poeetide ja kirjanike viimsete puhkepaikade poole. Ja kusagil seal tagapool, täitsa tagapool, asus Julius Kuperjanov. /---/
Lehtede sahin. Kerge sügisese vihmasabina niiskus. Looduse lõhn. /---/
Tibutamine läks üle vihmaks ja võis kuulda, kuidas see peksab vastu lehti. Mõned tilgad langesid mulle näkku. /---/
Siis tuli mulle meelde, et me olime Epuga toonud lapsed jõuluõhtul Kuperjanovi hauale. Ma polnud kunagi varem näinud korraga rohkem küünlaid ning haud nägi lume ja jääpurikate all palju kaunim välja. Tol aastaajal olid puud raagus ning tähed ja lume ja küünalde valgus andis lootust. Mu lapsed süütasid Kuperjanovile küünla, panid need tema altarile, võib-olla hingasid sisse isegi tema püha laiba tillukese osakese, mis juhtus parajasti hauakambri praost nende kopsudesse hõljuma. Meenutasin naudinguga seda, kuidas mu pere seisis lumes ja süütas küünlaid. /---/
Vihm aina tugevnes ning üha enam oranže ja punaseid lehti langes maha.
Asukoht teoses
lk 183–187
