Ja rääkisin sellest, mismoodi mulle on meelde jäänud üks jõululaupäev, vist üheksa aastat tagasi. Lund oli palju, külmakraade just parasjagu, nii et ei hakanud liialt näpistama, lumi krudises jalge all ja kogu Raadi kalmistu Tartus oli täis suuremaid ja väiksemaid inimesi. Oli õhtutund, aga meid valgustasid lumi ja kogu surnuaiast paistev küünalde sära. Mäletan seda müstilist hõngu, pimeduse ja valguse kokkumängu ja eneses rahu leidmist: pimedus ja valgus kuuluvad mõlemad meie ellu ja ainult meie ise saame leida tasakaalu ja suuna.
Asukoht teoses
lk 190–191
