Sirp õites. Suur, sünge pilv...

Suur, sünge pilv liigub õhtust ida poole. Langeb madalale, läheneb aeglaselt Tartule ja peatub selle kohal. Pilv seisab nii madalas, et kirikutornid nagu ulatuksid temani.

Alt kostab muusika. Kirikus mängib orel. On pühapäeva õhtu. Kostab laul. Helid tõusevad palve- ja ohvrisuitsuna pilve alla ja rändavad siis ühes sellega ära laia maailma.

Tänavail aga algab nüüd elu. Särahtuvad kaupluste vaateaknad, süttivad tänavalaternad, uulitsail haugatab vahetpidamata auto ja trotuaarid on täis jalutajaid.

Ainult Toom on vaikne. Põlised esiisadeaegsed paksud hiiepuud katavad kinni all alleedel kõndijate jutu ja naeru. Arad kohtajad istuvad pinkidel, kõneldes vaheaegade järele üksikuid sõnu. All särab juba tuledemeres linn. Nad ei näe seda, nad ei kuule midagi. /---/

Katedraali varemed püsivad kesk Toomet salapäraste ja süngete mälestustena kaugest, muinasjutulisest ja kalgist minevikust. Siin Maarjamaa uhkeimas kirikus kuulutati kunagi läbipekstud orjadele Jumala armuõpetust, kes nõudvat neilt allavandumist oma isandaile. Ja nüüd seisatub selle ahervarte ees erutatud armastajapaar, kuulatades purunevate võlvialuste vahelt nahkhiire tiibade lööke ja maa alt kõhisevat oigamist, nagu ei saaks sääl rahu piiskop, kes ammu, ammu maetud siin kiriku sammaste alla...

Raatuse kell lööb. Pikalt ja kõlavalt kostavad löögid üle linna. Teised kirikutornide kellad haaravad kinni sellest. Ka ülikoolist kajab helin. Minuteid paar nende kõikide koos omapärane muusika täidab õhu, varjates muu kära.

Ja jälle on kõik vait.