Praegu on teatrimaja pime. Eks ole temagi õigusega ära teeninud puhkuse. Tema rahulikku und valvab ainult kuu, sest neoonlampide tuled siia ei ulatu. Ja nii ongi parem. Kuldne valgus imedemaal. Linn magab. Jõgi vaevleb palavikus. Tema hingeõhk tõuseb üles ja jäätub. Jäine hingus.
Tänavad on tühjad ja vaiksed. Kusagil astub vahuvalge habemega vanake ja kuulab kevade hääli. Tsilk-tsilk... nutab purikas ja tema halamine on kaugele kuulda.
Märtsiööd on veel jahedavõitu, kuid ikkagi kevadelõhnalised. Sulanud lumevesi jõuab öö jooksul ainult mõned jääkristallid katteks korjata, mille päike hommikul aga jällegi olematuiks muudab.
Asukoht teoses
lk 116
