Ja ongi kogu elu. Täna andis kateedris...

Täna andis kateedris aru neljas kursus: mida on tehtud õppeedukuse tõstmiseks. Aruandjad: kursuse kolmik, s. o. komsomolisekretär, kursusevanem, ametiühinguvolinik. Jutt oli ümmargune. Tehtud on seda ja seda, vaja oleks teha toda ja toda.

Professor Mets vaatas nende kolme noore inimese nägusid ja nentis, et sellesama jutuga olid nad kateedris ka mullu, ja kui kutsutakse, ajavad nad sedasama juttu ka tuleval aastal.

Aga ikka on veerand tudengeid nende kursusel niisugused, kes kuidas juhtub löntsivad loenguil käia, kellel igal eksamisessioonil on võlgnevusi, kes ülikooli lihtsalt läbi venivad. Pole neil ka mingeid muid harrastusi. Longivad linnas, teevad intris labrakaid, paremal juhul loevad läbi mõne menuraamatu, hommikul magavad kaua, neljapäeval sõidavad koju või kallimate poole.

Pooled õppejõududest ei meeldi neile: loevad kursusi, mille kasulikkusest nad aru ei saa ja mis sellepärast on igavad, või loevad ebahuvitavalt ja sellepärast on neid lihtsalt tüütu jälgida. Peale selle olevat mõned loengud alla igasugust taset. Kui on loenguid, mis neile meeldivad ja mis on tasemel, ei lähe nad ometi sinna sellepärast, et aine on raske, nõuab kaasatöötamist ning õppejõud on ülearu nõudlik.

Miks nad üldse ülikooli tulid? Aga kuhugi pidi ju minema, tööle hakata oleks veelgi nürim olnud.

Osa neist on hallid ja üdita kujud, teine osa aga on enda arvates igati valmis isiksused, kelle jaoks nõme kaasaeg ei paku mingit pinget, kes on uhkelt üle kõigest, mis nende ümber toimub. Täis kõrki üleolekut võtavad nad varsti vastu lõpudiplomi ning lahkuvad. Mis töömehed neist saavad?


Teosest
lk 96–97
lk 70–71