Läks teisiti. Mõne aasta pärast peatus maja täiskõrguseni jõudnud, katusega hoonekarbi juures mitu uhket autot. Välja tulid siseminister Robert Lepikson ja Tartu maavanem Jaan Õunapuu. Tartu vajas hädapärast uut, korralikku arestimaja, veel valmimata teadusinstituudi hoone selleks ümberehitamine tundus olevat suurepärane lahendus. Nii nad otsustasid; instituut sai hiljem valurahaks vahendeid-võimalusi vanal laborihoonel katust paigata ja kiivakiskunud aknad uute, plastmassiliste vastu välja vahetada.