Juured erinevas mullas. Tallinnas bussist maha...

Tallinnas bussist maha tulnud ja juba trammipeatusse suundudes vaatas ta ringi, hingas sügavalt sisse ja tundis, et hoolimata Tartuga harjumisest ja armumisest ülikooli, tajus ta siiski alles Tallinnas kojujõudmise tunnet. Siin oli äkki taevas kõrgem ja tänavakivid pehmemad ja rohkem õhku hingata. Vaevalt, et vaid mere lähedus seda põhjustas. Samas meenus talle, kuidas Tartus olid õhtu lähenedes tõusnud Toome varemetest lendu suured hakiparved ning kogu linn oli olnud nende hääli täis ja tema oli seiranud linde ning mõelnud, et see linn on veel kindlalt looduse käes. Ja kuidas Tartu oli muutunud õhtuvalguses hõbedaseks ja kogu linn peaaegu läbipaistvaks ning oli tunne, et kohe tõuseb see õrnhõbedane linn lendu ja sina koos temaga.
Seevastu Toompea nõlvalt Tallinna vaadates tundus see linn mähkuvat kuldsesse hämusse, nagu oleks ta iga hetk valmis kaduma, vajuma olematusse kui üks raskepärane kuldne unenägu. Milline õnn pendeldada kahe nii omapärase ja ilusa linna vahel, naeratas Heli omaette.

Teosest