Hämardus, kui Maarjamõisa kliinikust tagasi jõudsin. Panin haiglast antud vereampulli külmkappi, ise potsatasin kirjutuslaua taha. Milleks ma siia üldse tulin, vere pean nagunii koju viima. Toomemäe udusse vedasid hakid innukalt siksakilisi jutte. Isegi Grenzsteini lossi polnud näha, sealt plinkis rütmiliselt mingi müstiline tuluke. „Oleviku” toimetajahärra viipab mulle möödunud sajandist nagu merehädalisele. Ainult et tema morsest ei taha ma aru saada. Hea, et täna inimesi majas pole, muidu kisuksin riidu, vist ükskõik kellega.
Asukoht teoses
lk 91
