„Tartus pole suudetud isegi vabariigi ajal taastada linna kõige kaunimat sümbolit – Kivisilda. Enamik tartlasi jagas aastaid oma taskust kroone, et ometi kord näeksime meiegi üle Emajõe kulgevat Eesti väärikaimat silda.”
Selle asemel vorbitakse järjest Emajõe kallaste ühendamiseks ilmetuid ebardlikke ülekäigukohti, sildu. Milleks?
Järjest kerkib Tartusse täiesti sobimatuid uushooneid… Vaimulinn topitakse täis inetusi, superkauplusi, kõrtse, tagatipuks ehitati luksusvangla, mis kindlustas vist mõnele mehele koha riigi eesotsas.
„Mis kõige hullem, näib, et õilsa linna miljöö lõhkumisele ei tulegi lõppu! Äsja jõuti papa Jannseni ja Lydia Koidula eluaseme hävitamiseni. Aastal 2014!” /---/
„Teil, tartlastel, pole tõesti vedanud… Panna keset kesklinna korralikult ehitatud, soliidse turuhoone vastu naeruväärne sammasjõletis – kaubamaja… Arvan, et isand Matteus ei saa tänaseni hauas rahu.”
Asukoht teoses
lk 108–109
