Sügis elas üle oma viimaseid hingetõmbeid. Juba ammu mahalangenud puulehed, mis kunagi imelise ja samal ajal kuidagi nukralt helkiva kullasajuna varisesid vihmast niisketelt okstelt ning panid ennast imetlevalt jälgima nii lapsed kui täiskasvanud, ootasid igatsevalt valget lumevaipa, et see kataks nende inetu-värvitu alastioleku ja kaotaks inimestest igatseva mälestuse möödunud suvest.
Kunagi, isegi üsna hiljuti, oli ilus see mõrsjaehteis sügis. Kuldne ja sädelev. Tegi inimesedki hingelt säravamaks ja ilusamaks, puistas nende silmisse oma imelist kulda ja naeratas...
Inimesed ei osanud aimatagi, et sügise mõrsjarüü on üksnes ajutine ja salalikult petlik. Et üsna pea leotab ta oma kuldse rüü tinase uduvihmaga läbi ja värvib selle ebamääraselt pruuniks. Vahel harva laseb veel päikesel hellitada oma nüüd juba närtsinud palgeid.
Aga inimesed armastasid sügist. Armastasid kõik: need, kes olid tema salalikku petmist tunda saanud juba mitmeid kordi, ja need, kes lootsid igavesti näha ja tajuda tema kuldset ilu.
Taevas oli enamasti hallides pilvedes. Tihti tuli vihmagi: külma tinast sügisvihma. Ainult üsna harva puhus tuul taevalaotuse hallidest pilvedest lahti ja siis puistas päike sädelevaid kiirtevihke kõikjale, justkui püüdes elustada seda surnud ja alistunult ootavat hallikaspruuni loodust.
Nii kestis see päevast päeva. Märkamatult muutus päev lühemaks. Lume tulekuni oli jäänud üsna vähe aega, sest selle kuulutaja - kaugele lõunasse lendava kureparve kolmnurga hüvastijätuhäälitsused jäid üha vaiksemaks, kuni lõpuks vaibusid hoopis.
Ja öösiti ulus tuul, kõle sügistuul pööningutel ja vilistas korstnates.
Sügis elas üle oma viimaseid hingetõmbeid...
Asukoht teoses
lk 79
