Tartu, minu sünnilinn, meeldib linnana rohkem, ehkki olen seal vähem käinud. Kesklinn ja ülikooli ümbrus tuletavad meelde Uppsalat. Mäletan sõjaaega vanaema juures Tammelinnas, aga Suur-Kaare maja mulle palju midagi ei ütle. Võõras maja võõra plangu taga. „Uue aja“ koduseks on hoopis saanud kirjandusmuuseum, Lutsu raamatukogu ja Kirjanduse Maja. Neid on koduseks teinud nendega seotud inimesed.
Asjaolu, et Kirjanduse Maja oli varem KGB maja, mind ka ei häirinud, kui esimesed aastad Tartus käies seal külalistoas ööbisime. Kõige rohkem on meelde jäänud maja ülilahke ja kena perenaine. Häiris aga see, et tuba oli nii täis suitsetatud, et võttis silmad kipitama, et kõrvaltoas lärmasid Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) talendid ja valjult nagisev trepp oli pikk, kui sellest öösel alla WCsse pidin hiilima.
Asukoht teoses
