Tartlasena polnud mul ühikat vaja, kuid ühikaelust tuli tingimata osa võtta. Oma rikkaliku panusega õppetöösse bridži ja pillimängu näol paistsin sinna sobivat. Vahel juhtus, et koju ei sattunud ma päevade kaupa. Kuskil leidus ikka ööbimiskoht ning kuna bridžimäng kestis sageli hommikuni, piisas täiesti päevaunest. Kui vaja, sobis madratsi asemel ka ajaleht ja nagu hiljem kogesin, kasutas seda Venemaa jaamahoonetes tavaliselt terve saalitäis ootajaid, kes lisaks lamamiskohale väidetavalt pehmema ja soojema „Pravda“ pärast rinda pistsid.
Asukoht teoses
