Une-Mati, Päris-Mati ja Tups. „Vaata, varemete teisel…

„Vaata, varemete teisel osal on katus peal. Seal asubki Eesti kõige suurem raamatukogu – Tartu Ülikooli raamatukogu!”

Une-Mati avas raamatukogu raske ukse ja otsekohe kajas kõrge trepikoda kutsika kiledast klähvimisest – Tupsile ei meeldinud põrmugi need valged liikumatud raidkujud, mis siin hämaras ruumis seisid. /---/

„Kallis laps!” ütles vana heasüdamlik valvuritädi. „Koeraga raamatukogusse ei tulda! Siin on vaikuse riik! Siin on raamatute riik!” /---/

Nüüd pani Une-Mati oma mütsi tagurpidi pähe, nii et ta jälle nähtavaks muutus, ning nad hakkasid Matiga raamatukogu uudistama.

Siin oli veel vaiksem ja veel salapärasem kui Toomemäe pargis. Aina riiulid – maast laeni, otsast otsani raamatuid täis. Raamaturiiulid jagasid kõrged ruumid kitsasteks koridorideks.

Raamatuid oli siin tohutult, lihtsalt uskumatult palju!

„Musttuhat!” ütles Une-Mati.
„Valgetuhat!” ütles Päris-Mati.
„See on justkui raamatute tänav!” arvas Une-Mati.
„See on raamatute linn” imetles Mati.
„Valvuritädil on õigus,” ütles Une-Mati. „See on raamatute riik!”
Teosest