Ja anna meile andeks meie võlad... Pidu leidis aset...

Pidu leidis aset kõige räpasemas agulis, mida endale üldse ette võib kujutada. Kruusane tänav oli lohutu ja hall, majad pruunikad ja räämas. Ometi, ometi säras selles kõiges mingisugune tabamatu nukrus ja igatsus vanade, ammu möödunud aegade järele, mis mind nende puumajade vahele alati hingeliselt lõksu jättis. Uus maja oli märksa korralikum kui see, kuhu ma kodust ära kolides ennast paigutasin. Ilmselt oli ka Anne siiski mingist punktist oma eluga edasi liikunud.

Kõndisin ilusast rohelisest väravast sisse ja rooside aroom mähkis mind hellalt ja kutsuvalt endasse.