Unustamatuks jääb see ainulaadne paik, kus Vanemuine oma kandlel kõlada laskis. Rohelusse uppuv teatrihoone oli aiale taustaks. Teatrist vasakut kätt ronisid valgeid iluredeleid mööda üles metsviinapuud ja moodustasid lopsaka romantilise võlvistiku. Selles rohelises tunnelis oli isegi kõige palavamal suvepäeval jahe ja hämar. Paremat kätt aga paiknes rida põõsaslehtlaid. Piki aiapoolset teatrihoone seina kulges terrass – suverestoran. Nii lehtlates kui ka terrassil oli valge aiamööbel. Üldpilti aitas veelgi täiendada laternate pehme mattvalgus. Pühapäeviti rahvakontserdi puhuks ilustati aed mitmevärviliste laternatega. Kõlakoja ees liivasel platsil olid pingid tõsistele muusikasõpradele. Terrassil aga istus koorekiht, kes muusikahelide saatel sõi vähki ja jõi köömnenapsi.
Asukoht teoses
lk 42
