Talutütar. Rongkäik algas ja...

Rongkäik algas ja lõppes ülikooli ees. Sellest osavõtjad seati neljakesi kõrvuti ja anti igale tõrvik kätte. Tänavatel, kust me läbi marssisime, seisis liiklus, kõnniteid palistasid inimmassid. Tõrvikutest taeva poole tõusvad leegid ja suits ühinesid marssijate peade kohal müstiliseks vormide tantsuks. Tõrvikute kandjad aevastasid ja turtsusid. Meeleolu oli mitte ainult ülev, vaid ka tulvil uhkustunnet.

Ülikooli ette tagasi jõudes pilluti tõrvikud hunnikusse, kus need moodustasid maitule, leeke ja suitsu uduselt sinetavasse taevalaotusse saates. Ümber tule seistes lauldi „Gaudeamus igitur” ja mindi siis laiali, kes koju, kes oma organisatsiooni.

Ülikooli eest kuni Suurturg 2 oli lühike maa, millise vahe jooksime. Valgustatud ruumi jõudes kiljus aga igaüks, näpuga teisele näidates. Naeru ja kisa oli enam kui vaja. Olime nõgised ja tahmased. Minu uue kostüümi vasakule õlale oli põlenud auk, mõnel teisel olid mustad tõrvamärgid mütsil ja mantlil. Tavaliselt oleksid sellised kahjud kurvastanud, kuid mitte maiõhtul.

Maiöö oli üliõpilasnoorte öö. Organisatsioonide uksed olid sel ööl avatud vastamisi külaskäikudeks. Tänavatel liiguti gruppides, joosti, sõideti, hõisati. Alles päikese keskhommikusse tõustes mindi puhkama.
Teosest
lk 263–264