Sangar. Suured kotad said...

Suured kotad said tõuke kiiremini uuele sillale jooksmiseks, mis seisis tohutu suurte punaste vaatide peal. Ta ei väsinud kunagi neid vaatlemast ega imetlemast. Kui sillavaht ei märganud, poetas ta jakitaskust kivikesi alla vaatide pihta, mis vastu kõmisesid ega jätnud kahtlust, et need on tehtud rauast.

Juba möödunud suvel oli ta vaatide vee peal seismise saladust endamisi mõtisklenud. Kord tõi ta kodunt pliidirõnga ja viskas jõkke, sest ka see oli rauast tehtud. Aga pliidirõngast jäid ainult mullid vee pinnale. Ka väike kivike kadus kohe jõe sügavusse. Ent suured vaadid vaid pisut värisesid ja vajusid, kui raske auto sõitis üle silla.

See oli suur mõistatus, mida ta ei suutnud endale selgitada, pealegi, kui oli kord näinud silla lahtivõtmist ning oli veendunud, et vaatide all ei olnud mingisuguseid tugesid.

Teosest
lk 19–20