Kui oli kevad. Tartu oli nagu...

Tartu oli nagu lõvikoobas täis verejanulisi loomi. Ajalehed ei ilmunud. Välissündmused ei saanud rahvale teatavaks. Neid vaid oletati ja sosistati. Suur aktiivsus ja närviline verejanu punast terrorit juhtivate tegelaste hulgas laskis ometi aimata sündmuste arengut nende kahjuks. Ikka visamalt kanti suust suhu teateid sakslaste lähenemisest. Inimesed ei mõistnud seisukohta võtta. Aastasadade kannatused parunite hirmuvalitsemisest elasid rahva hinges edasi vanavanemate juttude alusel. Uues võimus aimati kestvamaid kannatusi.

Sel põhjusel ühel veebruarikuu pühapäeva hommikul, kui linn oli punaste poolt maha jäetud pärast verepulma Krediitpanga keldris, vanglas ja paljudes paremates kodudes, ei ilmunud rahvahulgad enam tänavatele, vaid piilusid peidetud varjupaikadest sündmuste uut käiku. Saksa keisririigi sõdureid uhkete, vallutatud maaosadest röövitud ratsude seljas võtsid Raekoja platsil vastu vaid balti-saksa vanad tudikesed ja nende järglased. Need silitasid ja suudlesid oma rõõmus hobuste ninasõõrmeid ja ratsanike saapasääri. Uus võim oli nende sõber. See oli neid päästnud.
Teosest
lk 169–170