On raske vaikida ja laulda mul: Artur Alliksaare elust. Ave Alavainu...

Ave Alavainu:
Ma tulin surnuaiast ära, kui saabus see kõige paratamatum – haua kinniajamine. Mu selg kuulis kirstule langevaid labidatäisi ja ma mäletan täpselt, mida ma mõtlesin: see haua asukoht, see ilm, see müra, need autod, see ärasaatjate vähesus, need kidurad enesekontrollitud sõnadega kõned – kõik see kokku oli nagu Arturi elu: heitlik, vahelduv, sekka pisut ka päikseline. Neid mõtteid saatis sügav solvumine eeskätt kirjanikkonna, seejärel Tartu seltskonna peale. Värisevad variserid... nahahoidjad...
/---/
Matusel võtsid sõna pastor Harri Haamer, Ain Kaalep ja Leo Metsar.
Ain Kaalep tõdes kalmistult lahkudes nukralt ja vabandavalt: „Muidugi ei saanud me siin midagi ära teha. Kuid saatus oli Arturi vastu ülekohtune. Ja paratamatult peame me kõik ennast tundma mõnevõrra süüdlastena selles, et Artur kui luuletaja on ikka veel avalikkusele tundmata.“