Seejuures figureeris Tartu ikkagi vastanduses Tallinnaga, olles selle antipood. Tallinn oli see paik, kus punased kunagi võimu haarasid ja „kõik lahti läks“. Tallinn oli koobas, kust olid tulnud röövlid ja kaabakad. Ja praegugi oli see vale võimu asukoht. Tartu-kesksus tähendas isa puhul eelkõige ülikooli-kesksust, ja Tallinnas ei olnud tõelisi professoreidki! See polnud küll väga ratsionaalne argument, aga ometi tähtis. Tõsi, TPI-st kui kunagise Tehnikaülikooli järglasest võis lugu pidada. Aga see oli erand, kõik muu oli Tallinnas pinnapealne ja kerglane. Eriti muidugi Pedagoogilise Instituudi võõrkeelendus, kus polnud sügavust ega tehtud teadust, vaid õpetati lobedalt suud pruukima. Just Tallinnast saadeti Tartu ülikooli juhtima säärased tegelased nagu Arnold Koop, kellel polnud haridust ega kultuuri. (Isa ei kommenteerinud rektorit kunagi, ainult lõi käega ja ohkas.)
Mina võtsin selle hoiaku üle ja – nagu noortel inimestel kombeks – keerasin vindi peale. Seetõttu suhtusin esimesel kursusel oma Tallinnast tulnud õpingukaaslastesse üleoleva kaastundega – nagu õnnetutesse, kes on õela saatuse tahtel sündinud säärases näruses linnas. Ja kui ma siis veel taipasin, et nemad näevad asju vastupidi, ja kuulsin, et need õnnetud kasutavad isekeskis Tallinna kohta sõna „linn“ (nad sõidavad nädalavahetuseks „linna“), siis vallandas see algul mu iroonilise naeru, hiljem aga tekitas nördinud viha. Mis linna! Tollane tavatarkus kõlas, et Tallinn on pealinn, aga Tartu peaga linn. Olin valmis sellele alla kirjutama. Paraku ei takistanud see mind pärast ülikooli Tallinnasse asumast ja paarkümmend aastat hiljem ise kelleltki küsimast: „Millal sa linna tuled“?)
Asukoht teoses
lk 122–123
