Mälestused, IV. Ja nüüd siis...

Ja nüüd siis see kõige üldisem... kujud Tartu linnamaastikel. Linn ise, muide, käis füüsilises mõttes neil aastail alla. Tartu lagunes ja tolmus igast otsast, kõnniteed pragunesid, teed muutusid auklikeks, värv koorus majadelt – pilt muutus aina troostitumaks. Tundus, nagu oleks keegi suisa tahtnud ja valvanud selle järele, et seda linna alla suruda ning lämmatada. (Kompleks, et Tartule on tahetud „ära teha“, on mind saatnud eluaeg.)