Veel 1960-ndate algupoolel oli kaupa küllalt. Isegi meie Aardla poes oli vabalt saada nii täis- kui poolsuitsuvorsti, sinki ja muud lihakraami. Oli kümneid sorte kompvekke, võid ja koort, mitut sorti õlut ja vitriinitäis napse ning üldse kõike seda, mida nüüd jälle endastmõistetavaks peame. Aga siis kadus kõik, kuni üksvahe polnud saiagi. Müüdi midagi sepiku ja leiva vahepealset, nii et rahvas leiutas koguni uue mõiste. Öeldi, et täna pidi poes „valget saia“ olema – ilma igasuguse irooniata. „Valget saia“ oodati kaupluse juures ja seisti sabas.
Asukoht teoses
