Näiteks on mu mällu sööbinud mööda maanteed linna poole naabruses asuvale Pauluse surnuaiale aeglaselt kulgevad matuserongid, kirst musta riidega kaetud vankril, pillimehed kõige ees, puhumas kurbi helisid, mis ümberkaudsed penid ulguma ajas. Ma loendasin vankreid ja inimesi – sellest võis järeldada, kui uhke oli matus. Mingist ajast peale keelati matuserongid ära, kuna autosid tuli tasapisi juurde ja teise ilma lahkujad ning neid sinna saatjad hakkasid masinatele jalgu jääma. Mulle meeldisid matused ja meeldis ka surnuaed. See kõik tundus kurb, kuid ometi tekitas kusagil sügaval hingepõhjas tunde, mida võis seletamatul kombel ka nautida. Muidugi mäletan surnuaia värava kohale kirjutatud salapärast lauset „Tulge tagasi, Inimese lapsed!“ Võib-olla see?