Keerukuju. Raekoja kell lõi...

Raekoja kell lõi kusagil paremal all kaksteist. Pühapäeva ennelõuna oli käes. Veebruaripäike säras vana anatoomikumi kupli kohal, nihkudes tasapisi tähetorni ja sünnitusmaja poole. Üle mitme kuu tundus jälle tõelist talve. Paksud valged kuhilad ehtisid Baeri ausammast, Burdenko, Struve ja teiste vaimusangarite monumente. Rasked lumepangad lasusid hangedest paistvatel pargipinkidel, kerkisid väikese kabeli katusel ning Toome varemetel. Mäe siinpoolses otsas oli imeliselt vaikne. Ainult lumi krudises nende mõõdetud sammude all ja aeg-ajalt kraaksusid varesed. Nad jalutasid üle Inglisilla Kassitoome poole, raamatukogu tagant mööda. All orus liuväljal kilkasid lapsed. Trepijalamil suurtükitorul istusid kaks leevikest. Vilkad oravad krabistasid tüvedel ja vahtisid inimestele kentsaka ootusega otsa.

Teosest
lk 6