Ta vaatab ringi. Kirevate seelikutega kuivetunud naised kükitavad hiiglaslike pambukoormate kõrval ja näsivad midagi peost, ise altkulmu luurates. Arved neelatab. Meenub Kessu sink... Reproduktorist kostab algul mahlakat plärinat, seejärel üsna arusaadavalt teadaanne rongi peatsest edasisõidust. Saalib ringi viledates pintsakutes varaseid õnneotsijaid. Müüakse päevalilleseemneid ja pirukaid, täidetakse pastapliiatsite südamikke ja kontrollitakse dokumente. Poolpurjus mees ihkab leida omasuguseid, koputades visa järjekindlusega apteegikioski suletud aknakesele. Vara veel, vara, tahaks Arved talle hüüda. Raske ja okkaline on tee sellel, kes teistest lahti rebinud, kes esimeste hulgas tulnud. Drap-out.
Aga tooni annavad noored. Kui palju neid on! Arved uurib nägusid, püüdes mõistatada, kellest saab tulevikus tema parim sõber. Perroon tühjeneb. Kitsavõitu ta ju on, see raudrannapungerja pervepealne, ent Arved nagu aimaks, et nähtav pole veel kogu Tartu, et seal, suure kollase puuhoone taga on veel midagi, on keerukad inimsuhted, on vastuolud, mis vajavad ületamist, on midagi karmi, võimast ja hella, millel nimeks – Elu. Arved läbibki jaamahoone ootesaali ning seisatab teisel pool trepil. Linn avaneb ta ees. Jaama-allee väävelkolletab, sekka vahtrate verevat lõõma...
Asukoht teoses
lk 10
