Astra oli ogarast pealelennust pahane ja rõõmus. Just midagi sellises kollases kübaras ja muidu häbematut sobis tapvasse Tartu juunisse. Põiktänavate väljasurnud painesse.
„Oo, ma armastan Supilinna. Teate, siin on midagi – hingele. Ei, pigem bioväljale. Äärmiselt toitev linnajagu. Tõsi, mitte see kant, kus teie elate. Siin on ka ohtrasti energia neeldumise kohti. Tänu taevale, mitte otse teie toas. Läve ees aga küll. Nii et teil ei maksa oodatud külalisi kaua ukse taga oodata lasta, võivad kollapsi saada. Jalamatil.” Naine naeris säravalt. Jälgis, kuidas Astra kohvi teeb.
Asukoht teoses
lk 171
