Mängisime Tartus omal ajal menukat melodraamat „Vaikselt anuvad mu laulud“ Schuberti muusikale. Lavastaja tahtel seisis keset lava väike purskkaev nümfikese ja pingikesega, kuhu Schubert end aeg-ajalt toetada sai. Nümfikese suust tilkus – juhtus isegi, et nirises – vett. Ühel etendusel aga vesi ei tilkunud ega nirisenud. Paanikasse sattunud Näitejuhi Abi jooksis küll ühele, küll teisele poole lava, püüdes kõigile žestide ja miimika abil mõista anda, et vett ei ole. Hiljem võttis appi hääle, nii et hüüded „Vesi! Vesi! Vesi!“ – olevat isegi saali kostnud. Ilmselt kuulis selle ära ka kohalik hästi treenitud tuletõrje.
Tükki tundmata, seega ka teadmata, missugusest veest jutt on, saabusid tuletõrjujad otse keset Schuberti mõtisklust jooksujalu lavale ning rullisid „Ave Maria“ saatel voolikud lahti. Olukorra päästsid paljunäinud näitlejad. Üpris viisakalt käevangu pakkudes juhatasid kolm neitsit tuletõrjujate veel erutusest väriseva kolmiku lavalt välja.
Orkester jätkas tõusujoones.
Asukoht teoses
