Alatiseks meeldejääv estraadikontsert koos Vello Viisimaaga toimus meil kord Tartu Suveaias. Jälle sadas. Kamaluga, toobiga, kapaga tuli taevast vesist mannat. Proovisime alustada, pillid ei timminud, mikrofonid olid kohe rivist väljas ja otsustasimegi kontserdi üle viia Ohvitseride Majja. Seal oli väike saal, märga rahvast aga umbes kuus saalitäit.
Ja siis juhtus midagi uskumatut! Nii solidaarset tegu võib oodata ainult tartlastelt: rahvas viis üksmeelselt toolid-pingid saalist välja, et inimesi rohkem mahuks, ja seisis püsti. Terve kontserdi püsti, märjana, läbiligunenuna, veest aurates – ja samas ootajana, vastuvõtlikuna, hasartsena, naerutujulisena. Olime veendunud läbikukkumises – ei! Mängisime neile hooga veel teise kava otsa! Kontsert kestis neli ja pool tundi. Südames tänan neid tänagi veel – tänan oskuse eest kuulata, oskuse eest naerda.
Juhan Simm kirjutas sellest joonealuse ajalehes Edasi. Meele tegi kohe rõõmsaks – nii harva kirjutatakse hästi.
Asukoht teoses
