Koolimaja taga kõrgusid punasest telliskivist varemed; muidugi, varemeid jätkus tollal igale poole – Maarja kiriku varemetest „Vanemuise” varemeteni, isegi Tähtvere mõisa –, aga meie koolitagustes varemetes viis täiesti korras trepp trepikoja seina äärt pidi kõrgele üles, kuni katkes... Siit olnuks hea mõrtsukaid alla tõugata nagu idamaades minarettide otsast – ühes lasteraamatus oli selline pilt; ajakirjas „Ronk” visati kurjategijaid auku, mille seintes mõõgad, taprid, odad, mis ohvri enne alla jõudmist tükkideks rebisid. – See trepikoda vist lõhati, aga suurema osa varemetest kiskus võimas linttraktor pika terastrossi abil maha. Maa vappus koos koolimaja, õpetajate-õpilastega. Ning tolmu hajudes oli maailm äkki nagu palju avaram...
Asukoht teoses
lk 276–277
