Tunnimehed. Ega ma Tartu...

Ega ma Tartu tänavail mundrimeestest suurt välja teinud. Mäletan, üks või kaks korda aastas tulid nad lennuväljalt paraadile, kas mai- või oktoobripühadel, aga mingist aastast enam ei tulnudki. Koolid ja asutused marssisid ka järjest kehvemate dekoratsioonide, atraktsioonidega. Põhjataevas mürisesid „lendavad kindlused” küll endistviisi. Harva, kui mõni alla kukkus. Vorbuse tee äärest, näiteks, tõime koju ehtsa sõjalennuki osi. Ja Pioneeride maja tornis osavate käte ringis katkes töö, kui üle tänavaristi – kasarmu hoovil – lebasid lahtistes kirstudes lendurid, rinnal furaškad. Kõik me teadsime, et Ülejõe surnuaial tähistatakse sõjaväelaste haudu väikeste kirikutornikestega, tipus viisnurk. Lennuväe staap paiknes Barclay platsi ääres. Läbi ukseklaasi paistis tänavale klaaskapis punalipp ja „igavene auvalve” – nagu omamoodi mausoleum. Võis aimata, mis juhtuks, kui sa äkki „uksega eksid”...
Teosest
lk 7