„Tartu seisis varemeis. Vanemuise mäge polnud veel puudutatudki. Taastamisobjektid olid ära jaotatud asutuste vahel ja praeguse Pirogovi-nõlvaku varemed olid ülikooli objektiks, igatahes ajaloo-keeleteaduskonna üliõpilaste töömaa... Õnnelikul päeval juhtus taastajate juurde suhkruauto, kust siis hetkega kujunenud järjekorrale jagati tollast defitsiiti number üks... Üle Emajõe sai Võidu ja Pontoonsilda pidi, aga Kivisilla juures... vedas rahvast ka paadimees. Jõeäärsel – Riia tänava ümbruses – oli sõjast alles vaid kolm ehitist: turuhoone, punane maja Riia ja Aleksandri tänava ristmikul ning suur kirju maja Barclay platsi juures... Aga juba ammu oli meil pidevalt elekter, auditooriumides sai läbi ilma üleriieteta ja Werneri kohvikus hakati müüma talongivabu saiakesi kohvi kõrvale! Vist ilmutas vaibumismärke ka kotipoiste tunglemine turuhoone ja raudteejaama ümbruses. Nagu vorstivabriku jutudki Karlova varemete all tegutsevatest kahtlase toorainega ettevõtetest.
Kui rääkida üliõpilaselust, siis... huvitavad õppejõud, loengud, raamatud, kuulutustahvlite kutsungid, huviringid ja see hirmusodav sõjajärgne teatripilet koos sagedaste etendustele järgnevate arvustuskoosolekutega tudengite eestvõttel. Ajaloo-keeleteaduskonna üliõpilastele oli avatud käepärane „seminarka“ peahoone III korrusel ja kõigile – suurejooneline rõdude ning avariiulitega radiaalne lugemissaal Toome raamatukogus. Õppejõududele avaldasime lugupidamist veel jalgade sahistamisega (hiljem juurutati käteplagistamist). Paul Ariste luges meile sissejuhatust läänemeresoome keeltesse Laia tänava peeglisaalis, Roosamanna – nii kutsuti Valter Pärtelpoega – õpetas tütarlastele anatoomiat sõjalise kasvatuse liinis vanas anatoomikumis ja marksismi-leninismi „klassikud“ partei ajalugu Aia tänava (nüüd Vanemuise) ringauditooriumis. Sessioonidel võisime eksameid reastada sobiva plaani järgi. Mäletan eksamite sooritamist ka õppejõudude koduses õhkkonnas Tähtveres – Johannes Voldemar Veski, Paul Ariste ja sageli Eduard Laugaste juures...“
Asukoht teoses
lk 96–97
