Kui öösiti ülikooli raamatukogu vundamendiauku rammiti, värisesid ümberkaudsed majad. /---/
Hommiku poole ööd tõusis ta tihti voodist ja vaatas, kuidas hiiglakopad hakkavad mulda ammutama kas või maa südameni välja. Töölt tulles seisis ta laieneva süvendi kui suure saladuse ees ning püüdis tagajärjetult kujutleda, et siin hakkavad lebama raamatud.
Hiljem, kui raamatukogu hoone oli juba valmis, imestas ta, kui vähe seostusid ööde ja hommikute elamused õdusa valguse, reguleeritud temperatuuri ja teoste korrapäraga riiuleil.
Kes võinuks arvata, et seinte taga on tihke niiske muld, mis valgusele peale surub, valgust ründab, tähti tahab hallitada ja paberit määndada.
Hommiku poole ööd tõusis ta tihti voodist ja vaatas, kuidas hiiglakopad hakkavad mulda ammutama kas või maa südameni välja. Töölt tulles seisis ta laieneva süvendi kui suure saladuse ees ning püüdis tagajärjetult kujutleda, et siin hakkavad lebama raamatud.
Hiljem, kui raamatukogu hoone oli juba valmis, imestas ta, kui vähe seostusid ööde ja hommikute elamused õdusa valguse, reguleeritud temperatuuri ja teoste korrapäraga riiuleil.
Kes võinuks arvata, et seinte taga on tihke niiske muld, mis valgusele peale surub, valgust ründab, tähti tahab hallitada ja paberit määndada.
Asukoht teoses
lk 102
