Igas majas on elanud mitu põlvkonda, vahest ehk ainult unenäos ilmutab end asjade kõikenäinud aime, eelnenud käte soojus, jahtumine. Määrav ei tohiks olla ju seegi, et Tartu pommitamise ajal kukkus selle maja teisele korrusele pomm ja ei lõhkenud. Fakt, mis meenub vaid siis, kui viltustele ustele ja akendele otsitakse seletust, kui möödasõitev auto paneb maja värisema. Magad võbisevas voodis, lauajalad põrisevad, nagu kavatseks mööbel vahetada asupaika, klaasid klirisevad kukkumise ootel.
Vahest jäi sõda lahtistesse aknaalustesse, armatuuri märgatavasse kõikumisse ja maja kutsus tagasi selle, kelle sünd nii ränkades tingimustes on peaaegu ime.
Aga seegi võib olla väljamõeldis. Käepärane seletus. Sest eks ulatu Jete ja Kadri aeg veel tahapoole. Nemad võiksid mäletada vankumatut maja nõnda, et vankumine ise on illusioon, mille kuulutab meeltepetteks usk maailma püsimisse. Või vajab sõda mitte sõja mälestusi, vaid sõja aimet, sõjaskasvanu vahetuid elamusi.
Auto paneb maja värisema, tänav annab enesest just nõnda teada ja korteri sisesõda otsib resonantsi selles, kes on agooniast sündinud.
Vahest jäi sõda lahtistesse aknaalustesse, armatuuri märgatavasse kõikumisse ja maja kutsus tagasi selle, kelle sünd nii ränkades tingimustes on peaaegu ime.
Aga seegi võib olla väljamõeldis. Käepärane seletus. Sest eks ulatu Jete ja Kadri aeg veel tahapoole. Nemad võiksid mäletada vankumatut maja nõnda, et vankumine ise on illusioon, mille kuulutab meeltepetteks usk maailma püsimisse. Või vajab sõda mitte sõja mälestusi, vaid sõja aimet, sõjaskasvanu vahetuid elamusi.
Auto paneb maja värisema, tänav annab enesest just nõnda teada ja korteri sisesõda otsib resonantsi selles, kes on agooniast sündinud.
Asukoht teoses
lk 135–136
