Päev oli sügiseselt karge ja hele. Algas see hommikukülmas härmatanud puudest, mis keskpäevaks sulasid, siis tõusis taevas kõrgeks ja avaraks, õhk paistis puude värvilistest lehtedest läbi. Karge läbipaistvus näis ulatuvat ilma (või vaate) äärest ääreni, ja Anne kanalil ujus kuus luike – kaks valget ja neli halli –, kaelad kenus, sujuvaks libisemiseks aega küll. Käisin neid rõdul vaatamas, kuni nad jõudsid raagumata pajupuhma taha.
Haruldaselt soe oktoobrilõpp pakub värve ja vaateid, vähem lõhnu. Lõhnadeks on ilmad siiski külmavõitu, sellepärast mõjuvad meeltele valgus ja kaugus.
Asukoht teoses
lk 220
