Ema sõitis Tartusse isast päev varem. Oli hilissügis. Kõrgete korstendega katustele tibas kuuldamatult vihma, pelglik suits hajus justkui vastumeelselt uduvihmasse. Vihmavett pritsis torudest ojadena tänavaile. Raagus kastaneilt langenud lehed liibusid märjalt sahisedes ema saabaste külge. Petrogradi järel oli kõik harjumatu ja võõras: tihedalt luuderohtu kasvanud varemeis tellisseinad Toomemäel, mäkke tõusvad munakividega sillutatud kitsad tänavad, nooljate võlvidega gooti stiilis akende ja portaaliga luteriusukiriku kella rütmilised löögid... Nähtamatult heljuv mälestus frantsiskaanidest ja dominiiklastest, kaupmehegildidest, pürjelist, käsitöölistest... Pooleldi saksa, pooleldi eesti endassetõmbunud sume linn.
Järgmisel päeval sõitis Prantsusmaalt kohale minu isa. Nad lasid end emaga laulatada Uspenski kirikus. See oli 12. novembril 1923. aastal. Väreledes vilkusid ikonostaasi ees ikoonilambid, kooripealsel laulis vaikselt kirikukoor ja kõrgete võlvide all sumbuv preestri vanaldane hääl palus jumalikku õnnistust abiellu heitnud jumalasulastele Nikolaile ja Olgale. Ülalt langev vilets valgus haihtus peaaegu tühjas kirikus, kirikupäraselt lõhnas viiruki, tilkuva vaha järele ja laulatusküünalde leegid kuldasid üle ikoonikatte, millelt vaatasid noorte peale kurvalt jumalaema silmad. Tartu kohal nuttis aga endiselt sügisene taevas, kusagil kaugel huilgasid nukralt auruvedurid ja olemise kaduvust meelde tuletades lõi kellegi leinas luterikiriku kell. Venivad löögid ujusid ja ujusid märgade katuste, lagedate aedade kohal, üle tuhmilt läikivate ausammaste, mis on püstitatud neile, kes siin kunagi elasid, palvetasid, püüdlesid millegi üleva poole ja on ammu igavesse varju kadunud.
Asukoht teoses
lk 23
