Kord istunud Pärn Romulus Tiitusega Emajõe kaldal. Ta hüpanud vette ja sinna ta jäänud. Tiitus sattunud paanikasse. Saagu mis saab, aga Pärn tuleb päästa! Romulus hüppas, riided seljas ja prillid peas vette. Küll sukeldunud ja sukeldunud, tõusnud seejärel vee peale, aga Pärna ei kusagil... Romulus istunud jälle Emajõe kaldal, kurb ja masendunud. Äkki hõiganud keegi jõe teiselt kaldalt praami alt nagu viimsepäevapasun: „Siin!“ Pärn meenutab: „Kui ma „uppumissurma“ järel veest välja tulin, nuttis Tiitus nagu laps. Andis mulle igavese litaka vastu hambaid ja lubas mu ära uputada.“
Asukoht teoses
