on laialdaselt laulev elada tartus, kus iga puujuurt niisutab mu üürgav nutt. maja – õigemini tartu – armas tartu – mille igat nukka ning puujuurt ta tunneb nagu oma pisarat ning needust, mis teda selle – ning seeläbi tema õnnetuse – külge seob. armas, siiras, kukekopsust taevasselendav, lõpust, sisikonda ja taevasselendavat kiremist meenutav üürgav, kopsudest ja lihast koosnev rahe, vihm ja nutt, mida kuuldes ei saa meeleliigutusest püsti püsida ükski vedurijuht ega mees. rajastani tanz, mis kannab mu keha mitmesugustes poosides läbi tartu avaruste, nagu auruvedur või kull, mis oma laulvat saaki vaid mahlakalt küüniste vahel veeretab ja nokib, tunguusi kärupoiss – üksildane, purjus – kes laulab täiest kõrist tartu-konguta hämmastaval maanteel
Asukoht teoses
lk 129
