Maa ja linn. Ega siis muud...

Ega siis muud midagi kui lähme edasi sinna poolmetsikusse parki, mis praegu kannab Vabadusepuiestee nime. Oh, ärgu nüüd keegi nooremaist arvaku, et mulle sealt kohe tuleb vastu Kalevipoja kuninglik kuju, nagu praegusel ajal! Pole ses puiestikus tol ajastul midagi peale puude, kidurate põõsaste, peale mõne kitsa jalgtee ja mõne viletsa pingi. Ja iga niisuguse pingi ümber on rohkesti paberossiotsi, määrdunud ajalehepaberit, vorstinahku, leivakoorukesi, kalapäid, pudelikesi ja nii edasi, kas või mõne näruse saapatohluni ja katkise mütsisirmini. Lillepeenraist pole juttugi, peale mõne „aiaroosi”, mis on poetatud sinna-tänna. Ei taha kirjutada ega kirjutagi kõigest sellest rämpsust, mis ma seal näen.

Ja rohistunud jõeperv, teotatud ja trambitud, libamisi langeb mudasesse vette, otsekui tahaks end pesta omaenda kõntsas. Kui juba võrrelda, siis küll annavad Ammejõe lihtsad perved „Emajõe h a l j a s t e l e kallastele” rohkem kui sada silma ette! – Aga näe, mis see siis on? Pisut eemal üks pikk lame maja - ehitatud vee peale, postidele! Astun lähemale ja loen sildilt: P a a d i - m a j a. Sellisest veidrast lobudikust pole mulle rääkinud isegi Alamuse meistrimehed, kes ometi tunnevad kogu Tartu linna nagu oma tühje taskuid. Paadi-maja...? Kas seal siis tehakse paate või on see maja i s e paat? Aga inimesed sinna lähevad ja inimesed sealt tulevad ning mina ei näe läbi mõneks hetkeks avatud ukseaugu muud kui vett ja mõnda inimest sulistamas ses vees.

Teosest
lk 48–49