Ning olevat tolleaegne Tartu suvisel ajal väga igav linn. Nii kuulen kõneldavat – endal mul pole aegagi tunda igavust. Jah, suvine Tartu muidugi võib tunduda igavana neile isikuile, kel on võimalus hommikust õhtuni lonkida ilma tööta, kel aga siiski pole nii palju raha, et võiksid sõita kuhugi kuurorti, kas Haapsalusse, Kuressaarde, Narva-Jõesuhu või koguni Hemmernisse, kus suvine elu olevat hoopis teine.
Need mossis olendid siis veedavad ilusaid ilmu seal, kus juhtub. Noorem sugupõlv enamikult on Emajõel ja „paadimajas” (ujulas, mis tol ajal oli veidi allpool praegust Vabadussilda ja lammutati Eesti valitsuse ajal), vanemad inimesed üldse liiguvad päeval kaunis vähe. Need ilmuvad oma peiduurgastest alles õhtul, et siis rasvase ja laisa pardi kombel tatsutada saksa käsitööliste teatrisse, kus mõni Saksamaalt tulnud kaheksateistkümnenda järgu näiteseltskond igal õhtul annab etendusi – küll draamasid, komöödiaid, operette ja oopereid. Aga siis veel pole olemas praegust teatrimaja Aia tänavas; on vaid vilets, laudadest traageldatud sara Handwerkervereinʼi ilusas aedpargis. Omal ajal igatahes oli massiivsem teatrihoone, aga see põles maha minu kooliajal.
Sellesse kunstikuuri siis voogabki suveõhtuti niihästi saksa kui eesti teatriharrastaja publik. Ja mispärast ka mitte? Kuhu siis õieti minna, kui Tartus sellal veel pole aiakontserte ega kinosid? On ainult kõrtsid ning harva sekka mõni kärts ja mürts August Wieralt vanas „Vanemuise” aias.
Käin siis minagi peaaegu igal vabapäeva õhtul ses saksa suveteatris ja leian kohe, et seal kõigest armetusest hoolimata siiski aetakse asja märksa paremini kui „Vanemuises”.
/---/
Ma ei usu, et need näitlejad ja näitlejannad jõuaksid õppida oma osi siin, Tartus; küllap need juba on pähe tuubitud vaterlandis, olgugi et näiteseltskonnas on üsna noorukesi kakerjalgu ja suuri priijoodikuid.
Sellest teatrist siis elabki suvel tolleaegne Tartu intelligents. Lihtrahvas võtab viinapudeli ja vorstijupikese kaasa ning läheb Emajõe luhale „krüüne” peale, nagu ise nimetab seda käimist. Spordist peale jalgrattasõidu ja sõudmise pole juttugi. On olemas ainult kaks seltsi: Radfahrer-Verein ja Ruderklub, mõlemad läbi ja läbi saksa koondised, mille hulka muidugi kuulub tubli trobikond kadakaid.
Asukoht teoses
lk 274–275
