Kirjake Tartust. Rühkisime edasi. Õieti...

Rühkisime edasi. Õieti küll peaks ütlema, et rühkisin ainult mina, sest mu sõbranna jalad liikusid imeruttu. Meile tuli vastu rühmade kaupa õnnelikke inimesi, kes juba olid hääletanud. Üldse oli rahvavool Vaksali tänaval sel hommikupoolikul ülielav.

Viimaks olimegi päral – raudteelaste klubis.

Nojaa, inimesi oli ses ruumis rohkesti, aga kõikjal valitses eeskujulik kord... ja vaikus. Mulle meenusid mõned kodanliku aja valimised, mil pidid enne oma konnasilmad peitma tasku, kui lähenesid valimishoonele.

Teosest