Majas, kus me (mina, Zara Grigorjevna ning lapsed) elasime, ei lukustatud tolleaegse Tartu tava järgi kunagi uksi. Tartus polnud see erand. Sisenedes väljast läbi tillukese esiku, võis sattuda otse meie kõige suuremasse tuppa, mis kujutas endast korraga nii söögituba, võõrastetuba kui ka minu kabinetti.
Ühel pühapäevahommikul, kui me kõik istusime hommikulauas, sisenes keegi energiliste sammudega trepilt ja koputas rusikaga uksele. Uksel seisis pikk mees, kelle energiline nägu ja kehahoiak andsid selgesti märku valmisolekust kakelda. Meid ründasid alatasa kaugõppijad. Sageli ei sõitnud nad pärast eksamil läbikukkumist ära, sest komandeering maksti neile kinni ainult täieliku edasijõudmise korral. Nii ma arvasingi, et see on järjekordne kahemees, kes hakkab kohe tõestama, et on kolme välja teeninud. Asi oli aga hoopis muus.
Sissetungija esitles end. See oli just oma esimese jutustusega „Üks päev Ivan Denissovitši elust“ laineid löönud Solženitsõn.
